Isadepäeval ajast, hoolimisest ja sellest, mis jääb
Isadepäev on hea põhjus korraks peatuda ja mõelda inimestele, kelle mõju meie elule on palju suurem, kui me igapäevaselt märkame.
Lapsena tundub isa olemasolu kuidagi iseenesestmõistetav. Ta on lihtsalt olemas. Aitab, õpetab, muretseb, vahel keelab ja vahel lubab. Mõnikord paneb meid naerma, mõnikord paneb kannatuse proovile. Ja päris tihti ei saa me aru, miks ta üht või teist asja teeb.
Alles aastatega hakkame mõistma, kui palju peitub nendes täiesti tavalistes hetkedes. Ühistes tegemistes, vestlustes, õpetussõnades ja vahel ka lihtsalt vaikuses, kus ei olegi vaja midagi öelda.
Isaks olemine ei tähenda ju ainult vastutust oma laste eest. See tähendab ka eeskujuks olemist. Sageli isegi siis, kui me ise seda ei märka. Lapsed õpivad meie tegudest, suhtumisest ja valikutest võib-olla rohkemgi kui sellest, mida me neile sõnadega õpetada püüame.
Ja eks isadki õpivad koos oma lastega. Kannatlikkust, kuulamist, järeleandmist ja vahel ka seda, et kõige tähtsamad asjad ei ole sugugi need, mis hommikul päevaplaani kirja said.
Mida aeg edasi, seda enam mõistame, et kõige väärtuslikum, mida saame oma lähedastele anda, on aeg ja tähelepanu. Mitte tingimata suured ettevõtmised või erilised sündmused, vaid need tavalised päevad, millest lõpuks kujunevad meie kõige kallimad mälestused.
Isadepäev on võimalus olla selle kõige eest tänulik. Tänada oma isa või vanaisa, meenutada neid, keda enam meie kõrval ei ole, ning mõelda sellele, millist eeskuju ja milliseid väärtusi soovime ise oma lastele edasi anda.
Eile kogunesime Otepää Kultuurimajja, et tähistada ühiselt isadepäeva ning tunnustada Otepää valla aasta isa. Oli üks tore ja südamlik pärastlõuna, kus jagus nii laste rõõmu, ühiseid tegemisi kui ka põhjust mõelda sellele, mida isaks olemine tegelikult tähendab.
Mul oli võimalus enne aasta isa väljakuulutamist öelda mõned sõnad.
Oma kõnes kutsusin kuulajaid väikesele rännakule läbi elu – alates ajast, mil isa tundub maailma kõige targema ja tugevama inimesena, kuni hetkeni, mil hakkame mõistma tema tegelikku mõju meie elule.
See rännak algas väikese huumoriga, aga jõudis lõpuks mõtteni, mis on minu jaoks isadepäeva üks olulisemaid sõnumeid: me ei saa valida, kui palju meile ühist aega antakse. Aga me saame valida, kuidas me seda aega kasutame.
Soovin kõigile isadele ja vanaisadele ilusat isadepäeva! Olgu tänases päevas aega koos olemiseks, naermiseks, meenutamiseks ja lihtsalt üksteise jaoks olemas olemiseks.
Ja kui teil on see võimalus, siis helistage täna oma isale. Veel parem – minge talle külla, kallistage teda või öelge lihtsalt aitäh. Sest vahel võivad just need kõige lihtsamad sõnad ja hetked olla kõige väärtuslikumad.
Allpool jagan oma eilset kõnet täies mahus.
Kõne Otepää valla isadepäeva tunnustusüritusel
Head isad, vanaisad, pered ja kõik tänased pidulised!
Täna tähistame isadepäeva ja tunnustame Otepää valla aasta isa.
Aga enne, kui jõuame tänase tunnustuse juurde, kutsun teid ühele väikesele rännakule.
Rännakule läbi ühe lapse elu. Sest see, kuidas me oma isa näeme, muutub aastatega päris palju.
Üheaastaselt on isa ennekõike kaks tugevat kätt, mis sind üles tõstavad. Tuttav hääl ja turvaline koht, kuhu pugeda.
Viieaastaselt on isa juba tõeline kangelane. Ta on maailma kõige tugevam mees. Ta oskab kõike parandada, teab vastust igale küsimusele ja suudab lahendada ka kõige keerulisema probleemi.
Kümneaastaselt on isa endiselt päris tark mees. Kuigi vahel hakkab tekkima kahtlus, kas ta ikka kõigest aru saab.
Viieteistaastaselt on asi juba üsna selge. Isa ei tea enam mitte midagi!
Ta ei saa aru tänapäeva maailmast, ei mõista noorte tegemisi ja esitab täiesti mõttetuid küsimusi. Näiteks: „Kuhu sa lähed? Kellega? Ja mis kell sa tagasi tuled?“
Kahekümne viieselt hakkab aga midagi muutuma.
Ühel hetkel tabad ennast mõttelt: huvitav, mida isa sellest arvaks? Võib-olla tasuks temalt nõu küsida.
Ja üllataval kombel selgub, et mõnes asjas oli tal isegi õigus.
Kolmekümne viie või neljakümneselt, eriti siis, kui sul endal on lapsed, hakkad mõistma hoopis rohkem.
Sa saad aru, miks isa vahel muretses. Miks ta tahtis teada, kus sa oled. Miks ta mõnikord ütles „ei“, kuigi oleks olnud palju lihtsam öelda „jah“.
Ja võib-olla avastad ühel päeval, et ütled oma lapsele täpselt samu lauseid, mille peale sa ise kunagi silmi pööritasid.
Aga mida aeg edasi, seda enam muutub ka meie pilk oma isale.
Hakkame üha rohkem mõistma ja hindama kõike seda, mida isa on meie heaks teinud. Ka neid väikeseid ja argiseid asju, mida lapsena ei osanud tähelegi panna.
Ja ühel hetkel jõuame arusaamiseni, et aeg, mis meil oma vanematega on antud, ei ole lõputu.
Mõnel meist tuleb see teadmine varem, mõnel hiljem.
Ühel päeval ei pruugi enam olla võimalust isalt nõu küsida. Või talle lihtsalt helistada ja uurida, kuidas tal läheb.
Aga see, mida isa on meile kaasa andnud, ei kao.
See jääb meiega.
Mõnes harjumuses. Mõnes lauses, mida ütleme oma lastele. Mõnes väärtuses, millest me elu jooksul kinni hoiame.
Ja võib-olla just siis mõistame, et isa kõige suurem väärtus ei olnudki selles, kui palju ta teadis või oskas.
Vaid selles, kui palju ta meie jaoks olemas oli.
Sest meie arusaam isast muutub kogu elu, aga see, mida me temalt kõige rohkem vajame, jääb samaks.
Teadmine, et ta hoolib. Et tema peale saab loota. Et ta on olemas.
Ja selleks ei pea isa olema täiuslik.
Heaks isaks ei saada ühe suure teoga. Selleks kasvatakse tuhandete väikeste tegude kaudu.
Head isad ja vanaisad!
Täna tunnustame Otepää valla aasta isa. Aga selle tunnustuse taga on midagi palju suuremat kui üks tiitel.
See on hoolimine, vastutus ja armastus, mis väljendub meie igapäevastes tegudes.
Ja kui sellest väikesest rännakust midagi kaasa võtta, siis ehk just seda:
Me ei saa valida, kui palju meile ühist aega antakse. Aga me saame valida, kuidas me seda aega kasutame.
Soovin teile kõigile ilusat isadepäeva, rõõmu koos veedetud hetkedest ja palju mälestusi, mis jäävad kestma.
Aitäh teile!