Käesolev blogipostitus on tavapäraselt pikem – põhjusega – see ei ole lihtsalt kriitiline pilk. Vaatan ausalt otsa olukorrale ja küsin: mis kooli me arendame, kellele me kooli loome ja kas oleme ausad nii iseenda kui ka õpetajate ja õpilaste suhtes?

Alustan õppekavast, mille tõttu on Otepää Gümnaasium saanud 9600€ suuruse sunniraha hoiatuse.

Haridus- ja Teadusministeerium on kinnitanud, et kooli õppekava ei vasta seadustele. Tähtaegu on pikendatud, mitte üks, mitte kaks, vaid kolm korda! See ei ole ammu enam etteheide – see on ametlik hoiatustaseme ületamine. Sellist olukorda ei peaks ühegi kooli puhul juhtuma.

Miks on kooli õppekava tähtis?

Kooli õppekava ei ole lihtsalt fail kooli kodulehel. See on kooli enesemääratlus. See ütleb, mida ja kuidas õpetatakse, kuidas õpilast toetatakse, kuidas arendatakse tema oskusi, väärtushinnanguid ja maailmatunnetust. Riiklik õppekava annab raamid, koolipõhine õppekava annab sisu ja näo.

2023.  aastal uuendas Eesti riik oma õppekavasid. Kõik koolid pidid 2024. aasta sügiseks need uuendama. Otepää Gümnaasium ei jõudnud. Mitte aja, vaid juhtimisotsuste tõttu. Kool, kellel puudub ajakohane õppekava, ei saa õpilastele pakkuda seaduslikku, terviklikku ja arvestavat haridusteed. Kui puudub selge õppekava, puudub ka sisuline suund.

Aga probleemid ei piirdu ainult dokumentidega.

Otepää Gümnaasiumi tugispetsialistide süsteem lonkab valusalt. Koolis puudub täiskohaga logopeed, väikeklassi õpetajat pole isegi otsitud. Psühholoog, kelle roll on vaimse tervise vundament, töötab alles katseajal. Kui konkursile laekus üks kandidaat, otsustati, et sellest piisab. Edasi ei otsitud. Otsustati mitte pingutada rohkem. Küsimus ei ole tööjõupuuduses – küsimus on juhtimises.

Olukord on olnud problemaatiline juba pikalt. 2024/25 õppeaastal oli koolis lahendusena kasutusel veebipsühholoog, kes osales kord nädalas. Päriselt – kas kooli juhtkond usub, et psühholoogi roll piirdub nõustamisega? See ei ole kooskõlas koolipsühholoogi kutsestandardiga ega ametijuhendiga. Koolipsühholoog ei ole ainult kriisihetkede kuulaja. Ta teeb hindamist, sekkumist, ennetustööd, arendab kooli sotsiaalset ja vaimset keskkonda, toetab õpetajaid ning aitab luua süsteeme. Kui tema roll taandub üksikutele videokõnedele, on tegemist mitte professionaalse teenuse, vaid illusiooniga.

Veel üks murettekitav asjaolu: kooli tugispetsialistid täidavad samal ajal ka klassijuhataja ülesandeid. Tugispetsialist peab olema usaldusväärne ja neutraalne tugi kogu kooliperele – igale õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale. Klassijuhataja roll eeldab samal ajal juhtimist, hindamist ja distsipliini. Kui need rollid kattuvad, tekib rollikonflikt, mis vähendab usaldust ja takistab sõltumatut nõustamist. Kuidas saab õpetaja pöörduda spetsialisti poole, kui too vastutab samal ajal klassikorra eest?

Kui õpetajad ja spetsialistid ei tunne end väärtustatuna, ei tule nad kooli ega püsi koolis. See on personalijuhtimise probleem, kus strateegiline planeerimine puudub, aga meie kool vaikib…

Kiusamine on teema, millest ei tohi mööda vaadata. Otepääl võttis KiVa programmiga liitumine aega ligi kaks aastat. Selle aja jooksul süvenesid probleemid: õpilaste tõrjumine, filmimine, kommenteerimine, isoleerimine, vahel ka füüsiline vägivald. Õpetaja, kes soovis liituda KiVa-tiimiga, jäeti kõrvale. Miks? Selle asemel, et toetada initsiatiivi ja koostööd, valiti taas vaikimine. Koolikultuur, mis välistab, ei saa kasvatada turvalisust. Ja kui lapsevanem peab KiVa elluviimiseks ise kõik sammud astuma, juhtkonna eest, siis on õigustatud küsimus: kui hoovõtt võtab igas otsuses nii kaua, kas starti jõudes on üldse jaksu jäänud?

Sama muster kordub ka muudes valdkondades. Tualetid muudeti sooneutraalseks, aga kedagi ei kaasatud, midagi ei selgitatud. Ümberehitus tehti ära, aga selgitust ei antud – mitte enne ega pärast. Vahetundide probleemid – vandalism, veipimine, kogunemised – ei ole vaibunud. Kui otsuseid tehakse ilma dialoogita, muutub koolipere pealtvaatajaks. See ei ole kaasamine – see on vältimine.

Kommunikatsioon koolis on killustatud ja ebajärjekindel. Info ei liigu õigel ajal ega õigete inimesteni. Klassijuhatajad seisavad sageli teadmatuses olukordade ees, mille kohta nad peaksid olema esimesed teavitajad. Õpetajad saavad info hilja, õpilased veel hiljem, lapsevanemad sageli üldse mitte. Kui usaldus põhineb läbipaistvusel, siis see alus on täna tugevasti kõikumas. Kes vastutab? Kus on süsteem?

Kogu seda olukorda kroonib kooli enda üldtööplaan – dokument, milles on must valgel rida lubadusi: kaasamine, koostöö, väärtuspõhine areng, lapsevanemate kuuldavõtmine, õpetajate toetamine, õpilaste kaasatus, tugimeetmete seire. Reaalsus? Need lubadused on jäänud paberile. Paljut pole alustatudki. Kui isegi omaenda tööplaani ei täideta, kuidas täidetakse siis riiklikke ettekirjutusi?

2024.  aasta suvel andis Haridus- ja Teadusministeerium koolile ametliku hoiatuse. Dokument kinnitab: kool ei täitnud ettekirjutust, ei esitanud nõutud dokumente ega andnud kinnitust, et probleemid on lahendatud. Kui järgmine tähtaeg – 12. juuni – taas möödub, järgneb sunniraha. See ei ole enam diskussioon väärtustest. See on haldusmenetlus. Kool, mis ei täida seadust, seab ohtu kogu oma maine, oma inimesed, oma õpilased.

Ja siinkohal on oluline välja tuua ka see, mida tunnetavad kooli enda õpetajad. HTM-i järelevalve akt ütleb väga selgelt: „Õpetajate hinnangul võiks sisekliima koolis parem olla, õhkkond on pingeline. Vähe on koostööd, omavahelist suhtlemist ja ühisüritusi.“ Lõiming toimub vähe, koostöö on juhuslik, ja kuigi õpetajad ise näevad koostööd lahendusena paljudele probleemidele, pole selleks loodud süsteemset aega ega tuge. Eksperdi hinnang kinnitab, et õpetajad tunnevad puudust professionaalset arengut toetavatest vestlustest ja visioonist. On vajadus ühiste arutelude, väljasõitude, mõttevahetuse järele. Kool aga väidab, et ajaraamid on loodud – paberil. HTM-i hinnang on siin väga üheselt mõistetav: dokumentide olemasolust ei piisa. Tõhusa koostöö toimimiseks on vaja kultuuri, juhtimist ja siirast tahet.

Kas Otepää Gümnaasiumi gümnaasiumiosa on ohus?

Selle kõige kõrval vajab erilist tähelepanu ka gümnaasiumiosa tulevik. Selleks, et see säiliks, oli vaja juba „eile“ tegutseda. Täna on viimane aeg. Homme võib olla juba hilja. Gümnaasiumi püsimine nõuab kaht klassikomplekti – ja see tähendab, et kooli maine peab jõuliselt kasvama. Et noored tahaksid siia tulla ja jääda. Selle eest vastutab eelkõige juht. Juht peab hoidma kurssi, looma selgust, tõstma usaldust ja näitama teed.

OG võtab vastu vaid ühe kümnenda klassi – 34 õpilast. Sel aastal lõpetab OG 9.klassi 46 õpilast, Otepää vallas kokku 75 õpilast. Loomulikult osa läheb kutsekooli, andekamad tugevamatesse gümnaasiumitesse, aga OG-l pole plaanigi võtta kõiki neid siia kooli, kes Otepää vallas õpivad, sest puudub võimekus. Puudub reaalne klasside arv, mis mahutaks õpilased. Kui meie koolis oleks kaks paralleeli, siis annaks see tugeva võimaluse tuua siia väga häid valikkursusi. Koolijuht võib ju käia teistes vallakoolides tutvustamas enda kooli – aga MIS ON SEE, MIS LOEB NOORELE? Ja, kas meie enda 9. klass on kutsutud, oodatud siia kooli – mida me pakume? 

Ja lihtsalt mõtteks, lugeja – kui 2023. aastal astus 10. klassi 32 õpilast ja 2025. aastaks on alles vaid 18, siis kas pole aeg küsida ja uurida, mis tegelikult toimub? Miks lahkutakse? Miks ei jääda Otepää Gümnaasiumisse?

Kui me neid küsimusi nüüd ei küsi – siis varsti pole enam, kellelt küsida...

Kool ei saa olla koht, kus midagi lihtsalt toimub. Kool peab olema kogukonna süda – aus, tugev, läbipaistev ja õiglane.

Kas Otepää Gümnaasium on veel see koht? 

Otepää Gümnaasium vajab uut algust - koolijuhil on aeg tagasi astuda. 

• Loe: Otepää Gümnaasiumi haldusjärelevalve õiend
• Loe: 2024.a hoiatuse tegemine, Haridus- ja Teadusministeerium
• Loe: 2025.a hoiatuse tegemine, Haridus- ja Teadusministeerium